On the Necessity of Gardening

On the Necessity of Gardening jutustab aia kui rikkaliku inspiratsiooniallika loo. Sajandite jooksul on kunstnikud, kirjanikud, luuletajad ja mõtlejad aeda erinevalt kirjeldanud, kujutanud ja kujundanud. Keskaegses kunstis oli aed paradiisi peegeldus, harmoonia ja viljakuse paik, mis oli kaitstud maiste probleemide eest.

Aed ei ole aga pelgalt neutraalne ja isiklikuks ajaviiteks mõeldud paik, vaid koht, kus maailm avaldub ning kus väljendub kultuuri ja looduse suhe. 18. sajandil see kuvand muutus: aiast sai maise võimu ja poliitika sümbol. Antropütseen, ajastu, mil inimene domineerib täielikult looduse üle, millel on katastroofilised tagajärjed, sunnib meid radikaalselt ümber hindama rolli, mille oleme viimastel aastakümnetel loodusele andnud.

Kaasaegsete loojate seas on taas huvi aia teema vastu. Neid ei juhi romantiline iha, vaid pigem üleskutse uuele teadlikkusele meie suhtest maaga, ühendades erinevaid tegevusvaldkondi maastikus, kunstis ja kultuuris. Läbi paljude erinevate esseede ja ulatusliku abeedariumi On the Necessity of Gardening mõtiskleb aia kui ühiskonna metafoori üle selliste mõistete kaudu nagu botaanimaania ja kapitalitseen, alates geriljaaiandusest kuni kväär-ökoloogia ja zen-aiani.